Fotonäitus „Tagasi Peipsi äärde“ kutsub uudistama
15.12.2008
Tallinna Kunstihoones on alates 12. detsembrist avatud näitus „Tagasi Peipsi äärde“. Tegemist on sooja ja emotsiooniderohke fotonäitusega Peipsi-ääres elavatest vene vanausulistest. Näituse valmimisele pani õla alla ka Nordea Pank.
Fotograafid Annika Haas, Birgit Püve ja Age Peterson on Peipsi-äärseid vene vanausuliste külasid pildistanud regulaarselt aastatel 2000 – 2008. 16. juunil 2007 avasid fotograafid Peipsiääre vallas Kasepää alevikus Eesti Wabariigi ajal ehitatud vanas ambulatooriumihoones kunstikeskuse „ambulARToorium“. Tänaseks kujunenud üle tuhande fotoga kollektsioon moodustab unikaalse kultuurantropoloogilise dokumentatsiooni ühest Eestis elanud religioossest, rahumeelsest ja lojaalsest kogukonnast, kelle omapärasest kultuurist ja kombeist teatakse siiani ometi kahetsusväärselt vähe või omatakse stereotüüpset pilti. Algselt väikesemahuline näituseprojekt (millest tänavu on mõnda osa näidatud juba muuhulgas Petroskois ja Pihkvas Venemaal, Arles`s Prantsusmaal, Cardiffis Suurbritannias) on aga kasvanud ulatuslikuks visuaalseks uurimustööks, mida käesolev ligemale 450 fotoga väljapanek “Tagasi Peipri äärde” demonstreeribki.
Vanausuliste külad on siiani säilitanud oma traditsioonilise näo. Kasepääl tegutseb vene vanausuliste palvela järjepidevalt alates 18. sajandist. Vanausulised ise jõudsid Peipsi läänerannikule 17. sajandi lõpul, põgenedes Eestisse patriarh Nikoni juhtimisel alanud vene õigeusu kiriku reformimise tõttu ja teisitimõtlejate julma jälitamise eest. Praegu on Eestis 11 vanausuliste kogudust, neist üks Tallinnas ja Tartus.
Ühelt poolt tegelevad fotograafid Haas, Püve ja Peterson dokumenteerimisega, teisalt vanausuliste sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi uurimisega klassikalise fotoreportaaži formaadis. Imetlusväärne on sealjuures asjaolu, et neil on õnnestunud pääseda vanausuliste intiimsesse sfääri tuues välja nende olme ja igapäevane elu-olu.
Näituse kuraator Harry Liivrand: “Tagasi Peipsi äärde” on näitus meie oma ajaloolistest eestivenelastest, rõhutades ja tähtsustades Eestis aktuaalset teemat, mis tänapäeval kõnetab globaalselt iga maad. Nende vaikselt hääbuva “moderniseeruva” traditsioonilise elulaadi jäädvustamise suurt sotsiaalkultuurilist tähtsust näiteks kasvõi etnoloogiale, kultuurantropoloogiale või religiooniajaloole vist ei peakski toonitama. Vene vanausuliste ajalugu ja kultuur on ammu muutunud osaks Eesti ajaloost ja kultuurist.“
